autor: Aare Luup
Taoliste inimestega suhtlemine vajab harjumist. Ning teatud eluhoiakut. Mäletan seda, kuidas me ligi 20 aastat tagasi ristiinimestena ja sotsiaaltöö tudengitena kolmekesi veetsime kuus nädalat praktikal Sõmera hooldekodus Saaremaal. Muude hulgas oli seal üks ruum „poistega“, nagu neid nimetati. Noored mehed lamasid seal voodites, jäsemed sünnist peale kõikvõimalikul tavainimese jaoks õudsel moel deformeerunud. Kõnevõimetud. Nad suutsid ainult teha artikuleerimata häälitsusi. Neil oli raske kontrollida oma liigutusi ja miimikat ja iialgi ei saanud nad omal jalal kuhugi kõndida. Kui lugesime neile ette piiblisalme, tundsid nad need ära ning näitasid meile kristlikke materjale oma öökapist, mille mõned eelnevad usukuulutajad olid nendele toonud. Mõistsime ehmatusega, et moondunud kehas on ilmselt peidus normintellekt – nad tajusid seda maailma üsna sarnaselt täiesti tavaliste inimestega. Neid oli raske vaadata, kuid me panime neile õueriided selga ja upitasime ratastoolidesse ning viisime nad õue jalutama – nii harva, kui nad seda said, sest ka selle hooldekodu personal oli tööga koormatud.
Neid õues ringi jalutades aga valdas meid äkki paradoksaalsel kombel rõõmus eufooria. Elasime kaasa „poiste“ heameelele ja õnnele, kes nägid üle pika aja puid, taevast, ja kaugemat ümbrust. Said tunda karget sügisõhku oma näol. Selles meeleolus ei saanud olla muud kui tingimusteta armastus nende „poiste“ vastu – keegi neist ei pidanud iial jõudma Euroopa rikkamate ja ilusamate hulka. Keegi neist ei saanudki elades olla kuidagi „parem“ kui nad sel hetkel olid. Seega said nii nemad kui meie võtta elu ja neid endid just sellistena nagu nad on – ning tunda rõõmu puhtalt juba selle tõttu, et elu antud ja hing sees. Nemad osutasid meile teene, mitte meie neile. Nad olid seal hooldekodus olemas ja meie eluteele seatud selleks, et me saaks neile teene osutada neid jalutama viies ja nendega aega veetes. Tavalistele inimestele pole meil iial võimalik taolist teenet osutada. Meie tasuks oli see rõõmujoovastuse aeg ning võimalus näha elu hoopis teise nurga alt. Kas oleme mõelnud sellele, et kui kõrvaldaksime endi juurest kõik abivajajad, siis oleksime ühtlasi suutnud kõrvaldada ka Kristuse, kes end neid abivajajais peidab?
allikas: ajakiri “Kirik & Teoloogia”