Dementsuse diagnoos võib tuua kaasa krõbedama hinna

Ida-Virumaal on 18 üldhooldekodu, kuid vaid üksikutes on dementsetele eraldi osakond. Ülejäänute seas on neid, kes keelduvad tülikatest elanikest, võtavad neid ainult lamavana või püüavad teiste klientide sekka sobitada ka selliseid, kel jalad all, kuid mõistus kadunud.

Alutaguse hoolekeskus jõukas Mäetaguse vallas ehitati viie aasta eest Skandinaavia hooldusasutuste eeskujul. Seetõttu oli sinna algusest peale ette nähtud dementsete osakond.

16kohalisse dementsete osakonda on olnud kogu aeg järjekord. Nõudlus on siiani suurem kui kohtade arv, kinnitab hoolekeskuse praegune juhataja Kristiina Ets.

Alutaguse hoolekeskuses on kohamaks 600–700 eurot kuus, sõltuvalt kliendi tervislikust seisundist ja sellest, kui palju ta hoolt ning ravimeid vajab. Etsi sõnul on dementse hoolduse kulud keskmiselt 100 eurot suuremad. Alutagusel praegu rohkem ei küsita, aga hindade korrigeerimine on päevakorral.

Kallim on see teenus klientide suurte erivajaduste tõttu: dementsuse probleemiga inimesed lähevad uitama ja neid peab pidevalt jälgima, esineb agressiivsust ja vägivaldsust. Kui muidu oleks 16 kliendi kohta üks hooldaja, siis dementsete juures on päevasel ajal ametis kaks hooldajat.

Loe artiklit:

allikas: Kuukiri 60+

Minu elu Andrei Hvostoviga

autor: Aare Luup

Taoliste inimestega suhtlemine vajab harjumist. Ning teatud eluhoiakut. Mäletan seda, kuidas me ligi 20 aastat tagasi ristiinimestena ja sotsiaaltöö tudengitena kolmekesi veetsime kuus nädalat praktikal Sõmera hooldekodus Saaremaal. Muude hulgas oli seal üks ruum „poistega“, nagu neid nimetati. Noored mehed lamasid seal voodites, jäsemed sünnist peale kõikvõimalikul tavainimese jaoks õudsel moel deformeerunud. Kõnevõimetud. Nad suutsid ainult teha artikuleerimata häälitsusi. Neil oli raske kontrollida oma liigutusi ja miimikat ja iialgi ei saanud nad omal jalal kuhugi kõndida. Kui lugesime neile ette piiblisalme, tundsid nad need ära ning näitasid meile kristlikke materjale oma öökapist, mille mõned eelnevad usukuulutajad olid nendele toonud. Mõistsime ehmatusega, et moondunud kehas on ilmselt peidus normintellekt – nad tajusid seda maailma üsna sarnaselt täiesti tavaliste inimestega. Neid oli raske vaadata, kuid me panime neile õueriided selga ja upitasime ratastoolidesse ning viisime nad õue jalutama – nii harva, kui nad seda said, sest ka selle hooldekodu personal oli tööga koormatud.

Neid õues ringi jalutades aga valdas meid äkki paradoksaalsel kombel rõõmus eufooria. Elasime kaasa „poiste“ heameelele ja õnnele, kes nägid üle pika aja puid, taevast, ja kaugemat ümbrust. Said tunda karget sügisõhku oma näol. Selles meeleolus ei saanud olla muud kui tingimusteta armastus nende „poiste“ vastu – keegi neist ei pidanud iial jõudma Euroopa rikkamate ja ilusamate hulka. Keegi neist ei saanudki elades olla kuidagi „parem“ kui nad sel hetkel olid. Seega said nii nemad kui meie võtta elu ja neid endid just sellistena nagu nad on – ning tunda rõõmu puhtalt juba selle tõttu, et elu antud ja hing sees. Nemad osutasid meile teene, mitte meie neile. Nad olid seal hooldekodus olemas ja meie eluteele seatud selleks, et me saaks neile teene osutada neid jalutama viies ja nendega aega veetes. Tavalistele inimestele pole meil iial võimalik taolist teenet osutada. Meie tasuks oli see rõõmujoovastuse aeg ning võimalus näha elu hoopis teise nurga alt. Kas oleme mõelnud sellele, et kui kõrvaldaksime endi juurest kõik abivajajad, siis oleksime ühtlasi suutnud kõrvaldada ka Kristuse, kes end neid abivajajais peidab? 

Loe artiklit:

allikas: ajakiri “Kirik & Teoloogia”

Andrei Hvostov: minu elu Annleenaga

Elu pärast insulti. Märkmeid põrgu eeskojast. Mis juhtub voodihaigetega, on juba sealpoolsus, aga hooldajate elu on siin ja praegu.

Abist rääkides. Minu tähelepanekute järgi algab ja ka lõppeb filantroopiline puhang küsimusega: „Kas keegi ikka annab talle süüa ja juua?” See oli põhiküsimuseks ka siis, kui Annleena suutis veel ise võtta toitu, mis oli talle pandud voodi kõrvale lauakesele. Siin avaldub inimpsüühika üks tahk: tegeleme meeldivaga, toiduga. Mitte järgnevaga. On võimalik saada hooldusõde, kes tuleb paar korda nädalas, et anda süüa ja kohendada patja. Kuid ta ei tegele sellega, mis juhtub seedeprotsessi lõppedes. Kui Annleena veel suutiski ise süüa, siis kempsus ta ei käinud. Ta tegi kõik endale alla.

Tütar tuleb õhtul koju. Pikk päev on seljataga: klassijuhatajatund, ainetunnid, kohtumine lapsevanematega (nimetatakse arenguvestluseks), kooli kanduvate moodsate ühiskondlike probleemide lahendamine – lapsed on üha tundlikumad, kapriissemad, nõuavad suuremat tähelepanu, kasvavad kärgperedes, kus keegi ei saa enam aru, kes lapse eest vastutab… Ja kotis on tüse pakk kontrolltöid, mis tuleb järgmiseks päevaks parandada. Kuid enne seda ema hooldamine.

Emal juhtub aeg-ajalt mikroinsulte. Inimese loomus muutub selle tulemusena järsult ja ootamatult. Nüüd on tal komme käega katsuda, kas tal on mähkmetes midagi. Tütar siseneb ema tuppa ja näeb, et kogu maailm, mis ema ümbritseb, on sitaga koos. Nägu, öösärk, padi, linad, tekk, laud, voodi. Kõik on täis pruuni haisvat löga. Tütar hakkab suure häälega nutma.

Loe tervet artiklit siit:

allikas: ekspress.delfi.ee

Haige kodune põetamine

Autor: Irma Nool

Põetamise oskusest ja järjekindlusest oleneb suurel määral haige enesetunne, aga ka see, kui kiiresti ta paraneb. Põetamise tähtsus on seda suurem, mida raskem on haige seisund. Kergete ja kiiresti mööduvate haiguste korral seisneb põetamine peamiselt ravimite andmises, sobiva toidu valmistamises, haige kehatemperatuuri mõõtmises ja puhtuse eest hoolitsemises. Raskes seisundis voodihaigete põetamine nõuab põetajalt ka teatavaid oskusi, kannatlikkust ja tasakaalukust. Põetaja peab suutma haige meeleolu ülal hoida, et vältida hooldatava ärritumist, hirmu ja teisi hingelisi üleelamisi. Haigele tuleb sisendada usku peatsesse paranemisse.
Haigetuba tuleb koristada iga päev. Kõik pinnad tuleb üle pühkida niiske lapiga. Õhu temperatuur haigetoas peaks olema 18–20 °C. Palavikuga haigel on hea lamada jahedamas ruumis. Tuba tuleb sageli õhutada, sest toaõhu vahetumine vähendab õhus olevate mikroobide hulka. Soojal aastaajal võiks aken olla pidevalt avatud, kuid haigevoodi ei tohi olla otsese õhuvoolu teel. Talvel õhutatakse ruumi 2–3 korda päevas mõnest minutist kuni tunnini olenevalt välistemperatuurist.

Toa tuulutamise ajaks tuleb haige soojalt katta. Kui haige on väga külmatundlik, siis õhutatakse haigetuba kõrvaltoa kaudu. Haigetoas ei suitsetata. Ruumis ei tohi olla kärbseid. Palavikuhaige põetamine. Vappekülma ajal tuleb haigele anda lisarõivaid ja tekke ning sooja jooki. Kui palavik on kõrge ja haigel on palav, vähendatakse riideid. Sageli aitab ainult haige voodilinaga katmisest. Palavik suurendab unetarvet. Vedelikuvajadus kasvab umbes 10% temperatuuri tõusu iga kraadi kohta. Söögiisu võib palaviku ajal kaduda. Siis võiks haigele pakkuda üksnes kergeid eineid. Tuleb hoolitseda piisava vedeliku saamise eest palaviku alanemise perioodil, eriti haige higistamise korral. Kui palavik tõuseb üle 38,5 °C, tuleb haigele anda palavikuravimeid, näiteks paratsetamooli. Madalama palaviku puhul pole palavikuravimid vajalikud, heaks abinõuks on ülehõõrumine jaheda veega või viinaga (lapse puhul tuleb viin võtta pooleks veega).
Haigevoodi korrastamine. Haigevoodi peaks asetsema toas nii, et juurdepääs oleks võimalik mõlemalt poolt. Haige voodipesu tuleb vahetada vähemalt kord nädalas. Kui aga pesu on tugevast higistamisest märg või haige eritistega määrdunud, vahetatakse pesu kohe. Voodipesu on hõlpsam vahetada siis, kui on kaks abistajat, kuid hakkama peab saama ka üksinda. Kui on lubatud ja haigel on küllalt jõuvarusid, istub ta voodi korrastamise ajaks toolile. Nõrga haige abistamiseks võib siduda voodi jalutsisse käterätiku või mingi tugevama riide, mille otsast haarates saab haige oma ülakeha tõsta. Raskes seisundis lamavate haigete voodipesu vahetamisel keeratakse puhas aluslina (ristlina) pikipidi rulli. Teki servad keeratakse külgedelt ja jalgadepoolsest otsast haigele katteks peale. Haige käed asetatakse rinnale. Abistaja haarab haige seljast ja õlgadest ning pöörab ta näoga enda poole, võimalikult voodi ääre lähedale. Voodi vastasservast hakatakse piki voodit haige suunas musta aluslina (ristlina) rulli keerama ja puhast aluslina ja/või ristlina lahti keerama. Jõudes linadega üle voodi keskjoone, võimalikult haige alla, pööratakse haige ettevaatlikult teisele küljele, nii et ta jääks puhta lina peale. Nüüd võib pöörata haige selili. Patja kas kohendatakse või vahetatakse püür. Voodihaige linad tõmmatakse haige iga asendivahetuse järel siledaks ja pingule, et linakortsud ei tekitaks nahale vajutisi. Naha niiskust ja soojust aitab hajutada ruumi tuulutamine.
Haigel tuleb ihupesu vahetada vähemalt 2 korda nädalas. Kui pesu saastub mäda, rooja või mõne muu kehaeritisega või märgub higist, tuleb pesu vahetada kohe, kas või mitu korda päevas. Kasutatakse kergelt selgatõmmatavaid, avaraid rõivaid. Riidessepanekut alustatakse alati vigastatud jäsemest, et siis saaks maksimaalselt liigutada toimivat jäset. Seevastu lahtirõivastamist alustatakse tervelt kehapoolelt ja alles seejärel riietatakse lahti vigastatud pool. Kahjustatud alajäsemetega inimestele pannakse riietamisel püksid jalga voodil.
Ratastoolis istuva patsiendi rõivad peavad olema küllalt avarad ja istmiku piirkonnas paksude õmblusteta, sest need põhjustavad kergesti lamatisi. Samuti peavad jalanõud olema piisavalt suured, et jalgade tursudes nahk ei kahjustuks. Takjapaelad ja pikkade tõmbeaasadega lukud on otstarbekad – vanur või puudega inimene saab siis minimaalse abiga või iseseisvalt riietuda. Erinevate puuete jaoks on olemas ka mitmesuguseid abivahendeid, mis aitavad inimesel säilitada oma iseseisvust ning mille kasutamise kohta saab teavet oma arstilt või tervisekeskustest. Voodihaige asendi muutmine. Pikemat aega voodis lebama sunnitud haigeid tuleb asendiväsimuse ja lamatiste vältimise eesmärgil aeg-ajalt pöörata ning surve alla jäävaid pindu toetada. Seliliasendis oleval haigel jäävad surve alla kukal, abaluud, küünarnukid, ristluu, kannad. Surve leevendamiseks tuleks panna väike, rullitud käterätt nimmepiirkonna alla, see toetab haige lülisamba nimmeosa. Õlgade, kaela ja pea alla panna padi, pahkluu alla väike padi või riiderull, mis tõstab kannad üles. Vastu jalataldu asetada jalatugi. Küünarvarte alla võib sättida padjad. Kui on tegemist halvatud haigega, pannakse rullitud käterätt või padi halvatud õla alla, see aitab säilitada liikuvuse õlga ümbritsevates lihastes. Halvatud käsi seada kehast eemale. Kui kahjustatud käsi kipub tursuma, toetada padjale kogu käsi. Kahjustatud poole puusa alla võib asetada rullitud käteräti. Halvatud põlve painutatakse 30° ja toetatakse padja või kokkuvolditud tekiga (pöid täisnurga all). Enne kui haiget keerata kõhuliasendisse, tuleb tõmmata ta lamama küljele (halvatuse korral tervele küljele) ühele voodi poolele, selg abistaja poole – kõhuli pööramisel jääb ta siis keset voodit. Kõhuliasendis haige pea tuleb pöörata küljele, toetades seda väikese padjaga. Surve all olevad piirkonnad on kõrv, põsk, õlad, rinnad, vaagnaluud, varbad. Asetada haige kõhu ja jalasäärte alla väike padi, et vähendada survet õlgadele ja varvastele. Halvatu küljele pööramise protseduur sarnaneb tavalise pööramisega. Haige võib olla küliliasendis nii halvatud kui tervel küljel. Toetatud asend. Tõsta voodi peats 45–60°, mis suurendab mugavust, parandab kopsude ventilatsiooni ja haige võimalust kontakteeruda ümbrusega ning lõõgastuda. Surve all olevad kohad on kukal, küünarnukid, ristluu, kannad. Suur padi peab toetama selja ülaosa, õlgu ja pead. Käsivarte ja käte toetuseks kasutada patju vaid siis, kui haige ise ei kontrolli käte asendit. Ristluu alla panna väike padi või rull. Taldade alla asetada jalatugi. Halvatud haige aidata istuma nii sirgelt kui võimalik. Toetada asend patjadega. See takistab vajumist haigele küljele, aitab ära hoida toidu või maosekreedi hingetorusse tõmbamist. Kui on tarvis aidata haige toolile istuma, sirutab abistaja käed läbi haige kaenlaaluste tema abaluudele. Ülajäsemete halvatusega haigeid ei tohi kunagi tõsta käsivartest. Voodihaige hügieen. Haige pesemisel on soovitatav kasutada leiget vett ning seepi asendavaid pesukreeme või -emulsioone, mis sisaldavad nahka kaitsvaid õlisid ja naha kuivamist takistavaid aineid. Sobivad pesukreemid, mille happesuse aste (pH) on 5,5, sellised pesukreemid säilitavad naha normaalse mikrofloora ja sarvkihi kaitsefunktsiooni. Hoiduma peaks nn bakterivastastest seepidest. Nende seepide kasutamise järel häirub naha normaalne happeline reaktsioon kuni kolmeks tunniks. Tavaline seep võib ladestuda pesuveest nahale kaltsiumi ja magneesiumi lahustumatute sooladena, mis võivad põhjustada nahaärritust. Kui siiski pestakse tavalise seebiga, tuleb vaht hoolikalt maha loputada. Kindlasti tuleb kasutada niisutavat ihukreemi, et säilitada naha normaalne niiskus. Intiimhügieeni eest hoolitsemisel tuleb arvestada sellega, et haige võib häbeneda. Mähkmevahetusel ning alakeha pesemiseks on samuti kõige sobivam kasutada sooja vett ja seepi asendavaid pesukreeme või -emulsioone vastavalt kasutusõpetusele. Kindlasti tuleks aga vee ja seebiga pesta lahkliha ja pärakuümbrust pärast roojamist. Kõik pestud piirkonnad tuleb hoolikalt kuivatada. Alakeha pesemisel asetada haige alla siiber, et vältida voodipesu märgumist. Siibri kasutamine. Lamajad meeshaiged kasutavad urineerimisel spetsiaalset pudelit. Sool tühjendatakse siibril. Naised urineerivad harilikult siibril. Siibri allapanemiseks painutab haige ühe jala põlvest, toetub painutatud jalale ja küünarnukile ning tõstab end veidi. Põetaja asetab ühe käe haigele ristluu alla ja kergitab teda, teise käega lükkab siibri alla. Jäsemevigastusega haigele pannakse siiber alla tervelt kehapoolelt. Suuõõne hooldus. Haige suuõõne hooldus on igapäevane toiming. Õige hooldus hoiab ära suu limaskesta ja igemete põletiku ning hammaste lagunemise. Kui haige ei ole ise võimeline hambaid puhastama, peab seda tegema hooldaja. Hambaid on vaja pesta vähemalt 2 korda ööpäevas – hommikul ja õhtul. Suuvesi ei asenda hammaste mehaanilist puhastamist, vaid pigem täiendab seda. Haigel tuleb lasta suud loputada ka magamise, isegi lühiajalise uinaku järel. Huulte hooldusvahendid (salvid, määrded, hügieenilised huulepulgad) hoiavad ära huulte kuivamise ja pragunemise. Voodihaige üldpesemine. Voodihaiget võib üleni pesta vannis, duši all või teda üle hõõrudes. Vannitades ei tohi haiget üksi jätta ja kogu aeg tuleb jälgida tema seisundit. Kui ta kaebab halba enesetunnet, tuleb vannitamine lõpetada. Duši all pesemine on hügieenilisem ja haiged taluvad seda ka paremini. Haigele, keda vannis või duši all mingil põhjusel pesta ei saa, tehakse ülehõõrumisi. Ülehõõrumisel pestakse kogu keha piirkondade kaupa märja lapiga ning seda tuleb teha vähemalt kord nädalas, tugeva higistamise korral isegi mitu korda päevas. Haiget pestakse sooja vette kastetud pesulapiga, alustades näost ja kaelast. Kõigepealt pestakse silmad välisnurgast sisenurga poole, siis otsmik, põsed ja lõug. Seejärel pestakse suu, nina ja kõrvad. Käte ja jalgade pesemiseks võetakse pestav jäse teki alt välja ning asetatakse selle alla käterätik. Pestakse tõmmetega südame poole, järgides venoosse verevoolu suunda. Iga pestud kehaosa kuivatatakse hoolikalt ning kaetakse soojalt. Haige rinna- ja kõhupiirkonna pesemiseks võetakse tal särk seljast ja volditakse tekk puusadeni. Selja ja külgede pesemiseks pööratakse haige kord ühele, kord teisele küljele. Viimasena pestakse reied ja jalad. Sõrme- ja varbaküüsi lõigatakse ja viilitakse kord nädalas. Jalgu pestakse 2–3 korda nädalas ning vastavalt vajadusele tehakse jalavanne (20–30 minutit 37-kraadises vees). Veele võib lisada vannisoola. Paksenenud nahka hõõrutakse pimsskivi või spetsiaalse nahaviiliga. Varbad ja varbavahed tuleb hoolikalt kuivatada. Lõpuks kreemitatakse haige jalgu, sest see hoiab naha elastsena. Naha haudumuse vältimiseks ei tohi varbavahesid kreemitada. Kui varvastevaheline nahk on vigastatud või haudunud, tuleb asetada varvaste vahele linane või puuvillane riideriba. See imab hästi niiskust ja eraldab kahjustunud nahapinnad üksteisest. Haige pead pestakse kord nädalas vannitamise ajal või duši all. Kui juukseid tuleb pesta voodis, siis on lihtsam, kui abistajaid on kaks. Haige on pesemise ajal poolistuvas asendis ja kallutab pead veidi taha. Pestakse kergete masseerivate liigutustega, kasutada võib ka palsamit. Juuksed kuivatatakse rätikuga või fööniga.

Ajakiri Puutepunktid

Puutepunktid on ajakiri

  • erivajadustega inimestele ja nende pereliikmetele,
  • spetsialistidele, kes puudega inimeste ja nende lähedastega töötavad,
  • poliitikutele ja ametnikele, kellest sõltuvad seadused, strateegiad ja poliitikad.

Tegelikult on neljas sihtgrupp veel – need on tulevased sotsiaaltöötajad, meedikud, eripedagoogid jne ning nende õppejõud.

Lugege ja mõelge kaasa. Koos oleme tugevamad.

Puutepunkt

Kui hooldaja väsib

Alles eile kogesin ma jälle, et sõnapaar omastehooldus ei ütle meie riigi ametnikele ikka veel mitte midagi. Mida see tähendab? Ja siis hakka jälle otsast peale selgitama – mida tähendab omastehooldus. Et ta ei piirdugi kahe sõnaga omakse hooldamine, vaid et see on palju laiem mõiste ja omaette maailm.

Nii kaua kui meie riigis on veel inimesi, kes ei saa aru mida tähendab omastehooldus, peame seda jätkuvalt selgitama.

Merja Kaivolainen on kokku võtnud omastehoolduse väga lihtsalt ja ilusti.

Omastehooldus, see on
kurbus lähedase haigusest või puudest.
kurbus pereelu muutumise pärast.
kurbus ühistest ootustest ja lootustest loobumise pärast.

See on
üksi olemise tunne; millest kõik nagu saaks aru, kuid on siiski nii raske.
tühisuse tunne; keegi ei mõista mind, ei oska aidata.
stress, ei ole aega endale.
Tihti on see kahjuks lihtsalt masendus.

Lisaks on see
visadus aina jätkata raskustest hoolimata.
lootus,
oskus näha olulist,
oskus lahendada probleeme,
loovus ja
usk sellesse, et kui vaja, minnakse läbi halli kivi.

Veel peaks see olema
kunst abi paluda.
oskus ennast armastada.
tahe enda eest hoolitseda.

 

Loe edasi…

Tiina Tursman

allikas: http://www.omastehooldus.eu/